Monday, 18 June 2018

Pariisi Kliimalepet unustades

Lugu tagasilükatud Müürilehe poolt 19.06.2018


Pariisi Kliimalepet unustades

Ma veel pole unustanud kui see 30-12 detsember 2015 välja kuulutatud 21 UN UNFCCC (Framework Convention on Climate Change) toimus. Sellejärgne võitlus kliima süsinikujalajälje vähendamise nimel juba täies hoos. Euroopa Liit on juba linnadele jaganud toetussummad, et kliimamuutustele saaks vastu astuda reaalsete tegudega ka Eesti linnades. Euroopa Komisjoni kodulehel viide ka saadud ja jagatavatele rahastustele: https://ec.europa.eu/info/eu-regional-and-urban-development/topics/cities-and-urban-development/priority-themes/climate-adaptation-cities_en

Teades kui palju Eestis kliimamuutuste vältimiseks ja ennetamiseks tehakse, võtaks hetke, et meenutada, kust see kõik alguse sai. 12 detsember 2015. Milline suur Santiago de Compostella kliimaleppe saabumise eel ja järel lahti läks... Pea iga maailmaasjadest ja keskkonnast hooliv noor pakkis seljakoti ja seadis sammud, et selle sõlmimise ajal ka Pariisis olla. Mina ei läinud, mu koeral Pushkinil oli vähkkasvaja ja pidin ta samal ajal viima operatsioonile. Pariisi mindi usus, et kohaletulnute osalustunne päästab maailma. Sõlmitav lepe tuleb sellevõrra objektiivsem.

Mindi ka selleks et seal olla, näidata, et hoolitakse, mõeldakse kaasa ja soovitakse väga, et kliimaprobleem laheneks. Teel lauldi, räägiti omavahel kliima arengu võimalikust käigust, isiklikus plaanis. Nimelt oli kohaleminejate hulgas neid, kes igapäevaselt juba aastaid või aastakümneid teadlikult oma jalajälge korrigeerinud vähenemise poole ja selles vallas ka teistele kogemusi said jagada. Kohale sammus inimesi sõna otseses mõttes kogu maailmast kuid peaasjalikult kogu Euroopast. (Ilmselt olid Euroopa teed veel pool aastat peale sündmust Pariisi Lepet uudistama länud noortest hääletajatest kiirteed tulvil.) Kuigi Pariisis oli peale novembris toimunud terrorirünnakut rahvakogunemised absoluutselt ja rangelt keelatud, kogunesid „kliimameeleavaldajad“ 19 kilomeetrit COP 21 leppe väljakuulutamiskohast Le Bourget konverentsikeskuses.

Avaaz-i kordinaatori Amélie Cornua ajalehele La Figaro antud intervjuust kajastub, et osavõtusooviga saadeti kohale 13.000- 15.000 paari jalanõusid mis ka Place de la Republique väljakule, suhteliselt linnasüdamesse paigutati. Ja osavõtnute hinnangul ligi 10 000st inimesest, kes kohale tulid, moodustati inimkett ja skandeeriti „system change, not climate change.“ (Tõlkes: "muutke süsteemi mitte kliimat"). Kohale tulnud kaasamõtlejate meeleavaldajate arvu ei ole meedia täpselt arvestanud kuna esiteks, segunesid kohaletulnud tava-tänavarahva massiga, teiseks koguneti mitmes regioonis, kolmandaks kõik kohalesaabujad ei jõundud regiooni üheaegselt. Ja veel, paljud meeleavaldused toimusid regionaalselt riiklikes keskustes samaaegselt neile, kes kohale minna ei saanud. Näiteks toimusid samaaegselt meeleavaldused Hollandi päevalehe Volkskrant andmeil ka Austraalias ligi 10 000 osalejaga, Berliinis toimus demonstratsioon kivisöe kasutuse peatamiseks, kus 17 000 osalisest arreteeriti 10 000, Brüsselis tuli tänavale 4000 inimest, et nõuda õiglast ja efektiivset kliimalepet. Selleks moodustasid nad inimketi Justiits-paleest Börsihooneni.

Euroopalikku demonstreerimisõigust respekteeriv linnakultuur tolereerib teadaolevalt demonstreerimisi. Inimesed on sellest õigusest- võimalusest teadlikud ja seda kasutatakse ka ohtralt. Ehk demonstreerimisel pole tingimata negatiivset konnotatsiooni. (Kesk-EU-s on linnu, kus toimuvad demonstratsioonid lausa iganädalaselt või igakuiselt ja nad on linnavõimude poolt aksepteeritud, ehk tegu on hariliku kodanikuühiskonnale omase kommunikatsioonivormiga mis sama loomulik kui olmejäätmete vedu, puhas õhk või rohealaderohkus.)

Harilikel asjaoludel oleks Pariisi Kliimaleppe sõlmimise puhul meeleavaldus lubatud ja sellel oleks lastud toimuda rahumeelselt. Kuid seekord mängisid rutiini vastu asjaolud. Just 29 päeva tagasi, 13 november 2015 oli linnas just toimunud terrorirünnak: üheaegselt 6 keerulist organiseeritud vägivallapuhangut. 129 hukkunu ja 350 haavatuga lõppenud rünnakud tõid kaasa kõrgendatud valmisoleku vastupanuks, ehk linna olid juba toodud vastavalt häälestatud ja instrueeritud kaitsekolonnid (ilmselt mitte käsuga lahendada olukorrad rahumeelselt vaid ettekirjutusega sekkuda ja tõrjuda kogunenud nii kiiresti kui võimalik minema.) Saada neist niiütelda lahti. Ja relvastatud, ilmselt tegevuseta igavlev märulipolitsei ootas. Ja koerad. Ja veekahurid. Ja samas olid saabumas kohale inimesed, keda huvitas kliima ja soovisid isikliku kohaloluga otsusetegijatele meenutada, et inimesed hoolivad ja teemat ei saa kalevi alla panna. Endiselt linnas asetsevad valveseisukorras militaarjõud suunati kliima-kohtumisest osa saama tulnutega sotte selgeks klaarima. Ma ei kasuta väljendit „neid laiali peksma.“

Meedia kinnitusel kasutati inimeste vastu ka pisargaasi. Pisargaas, ehk kloorbenzalomononitter on viis valu tekitamiseks ja silma sattumise korral või nahalt loputamata jäänuna tekitab pöördumatuid kahjustusi. Lisaks valule ka kõrvetab limaskesta. Kogunemistel kasutatava pisargaasi tagajärgi harilikult ei fikseerita kuigi on ilmne, tavareisivarustuses kohaletulnutel oli seesuguse tervisekahjustuse vastu mingeid abinõusid pole. (Kus oleks võtta suurt kogust loputamiseks vajaminevat vett ja vahetusriideid avalikus kohas?)

Samuti ei leidnud fikseerimist peapõrutused. Märulipolitsei standardlahendusena kasutab rahva liikumissuuna määramiseks sellist meetodit: Märulipolitsei võtab ennast ketti. Neil on sellised suured läbipaistvad kilbid, et neid ei rünnataks. Ühe käega hoiavad nad oma kilpi ees ja teisega proovivad nende eest seisvatele inimestele võimalikult kõvasti mööda pealage virutada. Eelistatumad löögikohad ka rindkere või liigesed. Selle juures püüavad nad edasi liikuda ja nõnda tõrjutavate tavakodanike liikumisele soovipärane suund anda. 

Kilpiderida kasutatakse ka inimeste tõukamiseks. Kilbi taga, vahepeal mõni sihitud löök äärmiste inimeste pihta. Kilbid hoitakse reas üksteise kõrval, nii, et inimesed edasi ei saaks liikuda. Ja kilpidemüüriga surutakse inimesed üksuse soovitud suunas. Kas siis piiramisrõngasse, kus nad arreteeritakse või suunaga eemale keskusest. (Harilikult on demonstreerijate eesmärgiks teha ennast kuuldavaks-nähtavaks just tähtsa koosoleku toimumiskohas ja märulipolitsei eesmärk on nad sealt kiirelt võimalik eemale tõrjuda, et rahvas ei segaks.)

Eraldi on üksustena tegutsevad ilma vormita agendid, kes tegelevad samal ajal rahva hulgast eelnevalt välja valitud isikute kinnivõtmisega. (Inimene, kes eelnevalt välja nopitud vaatluse alla, võidakse kinni võtta alles paari tunni jälgimise järel kui ta on jõudnud agentidele kinnivõtmiseks sobivasse tänavalõiku.) Samuti võetakse kinni need, kes on klobimise käigus liikumisvõimetuks muutumas või ilmutavad langemise märke. Kui keegi tasakaalu kaotanud ja maha kukkunud siis ta arreteeritakse. Reeglina sellistes olukordades, kus tegutseb märulipolitsei, kiirabi või meditsiinitöötajad ei sekku. Ehk lahkumiskäsku eiranud inimgruppidele esmaabi ei pakuta. Sealhulgas osad märulipolitseikolonnid tegelevad jälgimisega, et niiütelda kõrvalised isikud sellesse tänavalõiku enam siseneda või väljuda ei saa, kus tõsisem tunglemine toimub. 

F
otojäädvustused tunnistavad, et Prantsuse Euroopa tipptasemel treenitud märulipolitseigrupid, keda on ettevalmistatud võitlema ohtlike ja elukardetavate kurjategijatega, said ülesandega mängleva kergusega hakkama. Pariisi leppe COP21-l osalevad 147 riigi esindajat võisid ennast turvaliselt tunda. Nende elud olid garanteerituna kaitstud. Sama ei saa ütelda kogunenud kliima-muretsejate kohta.

Meinstriim-meedia teatas esialgu: „arreteerituid ei olnud.“ Aga see tsensuur murti kuna oli selge, et arreteeritute hulk vaid kasvas. Hollandi päevaleht NRC teatas päeva lõpus juba, et arreteeriti 10% kahtlusealuseks tunnistatust“ ehk 208 2000st, päeva kulgedes suurenes arreteeritute hulk veelgi. Mingil hetkel teatavad päevalehed, et arreteerituid 317 (ca. 15.5% kohaletulnutest). Juhtunu hoiti Kliimaleppe ja poliitikute tegevuste kajastustest lahus. Ja juhtunud kajastati vaid nendes riikides, kust meedia ise aktiivselt juhtunu kohta aru pärisid. Hollandis, Belgias, Saksamaal, Itaalias, Hispaanias. Arreteerimiste ja rahva jõulise kohtlemiset põhjendati rahvusvahelisele meediale vajadusega selle sama terrorirünnaku järgselt linnas seatud kõrgendatud terroriohuvõitluse-valmisolekut hoida. „No means no“, kui on öeldud, et koguneda ei tohi siis koguneda ei tohi.

Prantsuse-Hispaania päritolu Pariisi linnapea Anna Maria Hidalgo jäi keelule kindlaks ja jätkas peale juhtunud suure eduga oma poliitikukarjääri. Elu läheb edasi aga kuidas. Kui poliitikas järgnes leppele selle ratifitseerimine kõigis allakirjutanud 195 riigis ja päeva mäletatakse allakirjutanute elulugudes kui päeva, mil nad suutsid oma panuse anda maakera ajalukku siis Pariisi omak käel kohaletulnud ja seal siis arreteeritud noorte jaoks tähendas see päev nende vangistuse ja eeluurimise algust. (Õppimata kursuseid ülikoolides, tegemata töötunde vabatahtlikes teenistustes, mtü-des või firmades. Maksmata jäid nende maksud ja tegemata nende teod mis on asendunud paranenud võimega kitsas ruumis istuda ja seina passida.) iboninternational.org, Tetet Nera-Lauroni andmeil oli karistuseks 3 421 eur või sellele ekvivalentset väljaistutud 2 kuud vanglas. (Oma karistusaja väljaistumiseks võis kinnipeetu valida ka elukohajärgse vangla.) Kuna kinnivõetute terrorismiohtlikkust ja kuriteokoosseisu oli keeruline määratleda ja arreteeritud veel ka eri riikide taustaga siis istusid need arreteeritud, kes mujalt tulnud vanglas kauem kui kohalikud. Algas eeluurimine järgides kõiki ettekirjutusi, mis mõeldud rahvusvaheliste terroristidele, mitte kliima pärast muretsejatele.

Meediakajastustest jäi mulje, et Pariisi linnavalitsus kasutas sündmust, et arved klaarida kogu regiooni keskkonnaaktivistide ja vasakpoolselt meelestatud komuunide ringkonnaga. 24 kohalikku keskkonnaaktivisti võeti koheselt koduaresti. Nende juriidiline nõustaja teatas meediale, et eriüksused on tema elukoha läbi otsinud. Prantsuse võimud juhtumit meediale ei kommenteerinud ja selgituse asemel viidati mantrana kuu varem linnas toimunud rünnakutele, mis antud juhtumiga mingit sidet ei omanud. Rünnati ka tundud kohalikku keskkonnaspetsialisti Joel Domenjoud.

Juhtunule andis tauniva hinnangu keskkonnaaktivist Naomi Klein. Märulipolitsei linnasviibimist kasutati juhtumi lahendamise lõppedes, püüti kõrvaldada linnast seal asuvad skvotid. Ja siis nagu oli arveteklaarimine selleks korraks läbi. Keegi ei jälginud kas ja kuidas ja mis tingimustes või kui pikaks ajaks jäid edasi trellide taha istuma need kohaletulnud, kellel polnud toeks Prantsusmaal omakesi ja kohalikku seadusandlust taipavaid juriste. Nende leidmise ja abistamise tegi keeruliseks juba see, et puudus ülevaade täpsest kohaletulnute arvust.

Üldiselt Kliimaleppega kaasnenud meediakajastusi jälgides tundus, et artiklid jagunesid rangelt kaheks. Kas oli kirjutaja otsustanud kajastada palees toimunut või seda, mis aia taga. Neid ei käsitletud ühe ja sama sündmuse paratamatult kokkukuuluva osana. Samal ajal kui väljas lendles pisarkaas, võttis sees Prantsuse välisminister Laurent Fabius välja oma puust lehekujulise beebide mänguasjakest meenutava haamrikese. Siis toksis meedia nähes sellega lauale, süboliseerimaks, et nüüd hakkavad need 195 riiki täiel rinnal oma süsiniku väljapaiskamist reguleerima. Võib leida poliitikute väljaütlemisi ja väljandeid: „fossiilkütusele selja keeramine“ või „rohelise kursi valik“.

Tollane USA president Barak Obama teatas: “See lepe saadab võimsa signaali, et maailm on teel madala süsiniku tuleviku poole. Tollase keskkonnaministri Marko Pomerantsi sellekohases pressiteates seisab: „Pariisi Lepe jõustub vähem kui aasta peale algkirjastamist. See juba demonstreerib, et probleemi peetakse tõsiseks ja see vajab lahendust nüüd ja kohe.“

Samas üks kliimapoliitika vaatlejaid, James E. Hansen (Ameerika loodusteadlane ,kes 1981-2013 NASA Goddardi Kosmose Instituudi eesotsas seisis väljendas nagu kohaletulnud meeleavaldajad kahtlusi Pariisi Leppe efektiivsuse üle. https://pubs.giss.nasa.gov/alumni/jhansen.html https://en.wikipedia.org/wiki/James_Hansen USA Kongressi Komiteele antud ütluste kohaselt on kasvuhooneeffekti otseseks põhjuseks kõrgetemperatuurilised gaasid, mida atmosfääri paisatakse.

Ta on ka Pariisi Lepet kommenteerides öelnud Guardianile. „See on täielik jama mis nad räägivad, et meil on nüüd 2°C eesmärk ja siis me püüame iga viie aasta tagant pisut paremaid tulemusi saavutada. Need on ju lubadused mitte teod. Niikaua kui fossiilne kütus on odavaim kättesaadav kütuseliik, põletatakse seda edasi jätkuvalt.“


2016 juulis avaldas James E. Hansen koos kolleegidega uurimustöö, millest lähtuvalt ohustavad kliimamuutused just rannikualadel elavaid. https://www.atmos-chem-phys.net/16/3761/2016/acp-16-3761-2016.pdf

Suured jääväljad nagu näiteks Greenlandis, hakkavad oodatust kiiremini sulama. Ehk isegi 2°C põhjustab nendele paikkondadele reaalse ohu juba varem kui poliitikutel plaanitud. Sisuliselt tähendab see seda, et peatselt tõuseb mere veetase 5 meetrit kõrgemale kui see täna on.

Veetõusu ohvriks on hinnatud enam kui pooled maailma linnad. Hanseni Guardianile antud intervjuus ütles ta, et rahvusvaheline jamboree on mõttetu, kuni süsiniku väljapaiskamine pole maksustatud fossiilkütuse kasutusele. Sealhulgas on mitmetes allikates rõhutatud transporditeenuste maksustamise vajalikkust.

Sama kinnitab ka 2017 aasta mai kuus Al Gore, Cannesi filmifestivalil, oma kliimafilmi „An Inconvenient Sequel: Truth to Power“ esilinastusel, Hollandi telekanali VPRO elusaatelsarjale „Tegenlicht“ programmile „Smeltend Zwitzerleven“ (tõlkes „Sulav Shveitsi-elu“) antud intervjuus: „Kliimamuutused on olnud osaliselt hullemad kui 11 aastat tagasi sai ennustatud. Aga nüüd on ju lahendused olemas. Päike ja tuul ja patareid ja elektriautod ja igat laadi säästuprojektid on lõpuks taskukohase hinnaga saada ja reaalselt parandavad elukvaliteeti. “ Kui „Tegenlicht“ telereporter Al Gore käest küsib, mis on seni tema seni kõige kritiseeritum lõik olnud filmis, vastab ta, et selleks on tema esimesest filmist „Inconvenient truth“ (2006) , see lõik, kus Al Gore hoiatab, et vesi võib tõusta ja tungida üle kallaste, USA vabaduse monumendini, mis pälvis taunimist ja peeti lugupidamatuseks. Tema seekordses filmis aga on neil reaalselt olnud juhust täitunud ennustus reaalsuses üles filmida.

Ka Eestil on suhteliselt pikk kaldajoon. Kas kliimamuutuste ja veetõusuga on arvestatud või kas on teada kasutusele võetud meetmeid veetaseme või tormide vältimiseks?
Loogiline oleks eeldada, et kodanike heaolu eest vastutavad kohalikud omavalitsusorganid ja linnad. Liigub ju ka sinna Euroopa liidust selleks otstarbeks ja nende eesmärkide täitmiseks raha. Kuidas või mis laadi kliima muutustega võitlemise või kahjude ennetamisele pühendatud projektid töös kohalikes linnades, sooviks siia loo lõpetuseks positiivse noodina panna. Lähen vastuse saamiseks külastama nende valdade kodulehte, mis rannajoont hõlmavad. Teadaolevalt on Eesti rannajoone pikkus mandriosas (Narva Jõesuust Iklani) 1242 km ja Saaremaa 854km. (See on rohkem kui Soome 1,250 kilomeetrine rannajoon aga vähem kui Rootsi 3,218 või Suurbritannia ca 3,400 km.)

Et saada kiirülevaade sellest, kas nendes paikkondades elavate vallaelanikeni on kliimamuutuste teema edastatud ja lahendused pakutud, külastan paari linna kodulehte. Vaatlusobjektiks valin lehed: Tallinn, Kuressaare, Amsterdam, Brüssel. Eesmärgiga leida sealt informatiivne artikkel mis teavitaks kliimamuutuste võimalikkusest. (Võrdluseks, kui ma Amsterdami või mõne Hollandi linna kodulehe peale minnes sealse otsingusüsteemi sõna „klimaamuutused“ või „kliima“ või „kliimasoojenemine“ toksin, kuvab süsteem mulle koheselt rea fondide nimesid, mis antud probleemi lahendamist toetavad ja kust kohalik ettevõtja saab reaalselt rahalist abi, et antud problemaatikaga tegelemisesse panustada. (Jutt on märkimisväärsetest toetussummadest, mida jagatakse ja nende väljaandmine ei ole salastatud või institutsionaliseeritud vaid kõigile.) Näiteks Amsterdami linna leht: https://www.amsterdam.nl/zoeken/?Zoe=klimaat&current_page=1

Võtkem näiteks Tallinn nüüd. Kui ma kuvan Tallinna kodulehel sõnu kliimaproblemaatikaga seoses, kuvab süsteem mulle ainult ühe artikli: „Kliimamuutus paneb Prantsuse veinitootjad valiku ette.“ Kas see on mingi salakeel? https://www.tallinn.ee/est/otsing?filter_otsing_lihtne_fraas=kliimamuutus&tyhi_main_otsing=1&tyyp=lihtne&laiendatud_otsing=&filter_otsing_lihtne_valista_fraas=&filter_otsing_lihtne_tulemus_tab=0&filter_otsing_lihtne_kuupaev=koik&filter_otsing_lihtne_sisu_

Reaalselt oleksin eeldanud, et avaneb 1-5 erineva fondi esilehte, mis võimaldavad linna ühingutel ja ettevõtetel operatiivselt probleemi lahendamisesse panustada. Alates katuserohealade ehitustoetustest, päikese ja tuuleenergia stardiprogrammidest, regionaalsete ühiskondlikuks kasutuseks mõeldud elektriautode töögruppide infost kuni Tallinna suurtööstuste ja suurettevõtete „greenwash-ini“ stiilis Tallinna sadama või Tallinna lennujaama tellitud reklaamartiklid ,kuidas nad linnna süsinik-jalajälje vähenemisesse ja kalda ja õhujoone puhtusesse panustavad, istutades kord aastas 100 tamme kohalikku rahvuslikku parki või lauluväljaku äärde.

Tunduvalt paremini läheb Kuressaare ametlikku veebilehte külastades. (Lubatud mitmemeetrine veetasemetõus peaks just saarte elanikkonda kõige drastilisemalt mõjutama.) Eraldi linki kliimamuutuste kohta Kuressaarel pole. http://www.kuressaare.ee/uus/index.php?query=kliimamuutus Küll aga avanevad lingid kahele kliimaga seotud programmile. Neist üks ütleb: Euroopa Liidu piirkondliku arengu rahastusfondist on Kuressaare saanud toetuse ja selle nad realiseerivad luues ülihea ja moodsa andmebaasi, mille abil on tulevikus omavalitsusel võimalik mugavamalt oma haldavate ehitiste vee ja energiatarbimisel silma peal hoida. Samuti kuvab Kuressaare veebileht teise kliimamuutusega seonduva lingi. Vaatan mis see on: „Osale kliimamuutuste praktiliste lahenduste konkursil!“.

Rahasummasid kahjuks regioonis kliimamuutuste vastu lahenduste pakkujatele ei ole kättesaadavaks tehtud. Ja ka kuulutus on aegunud, ilmselt kuvati arhiivist. Selline konkurss nimelt toimus kunagi 2010. Läbiviijaks Linnade Liit. Kas konkursi tulemusena ka reaalsed projektid ellu viidi ja kas nad momendil reaalselt Kuressaare co2-te vähendavad, kahjuks www.kuressaare.ee- kuvatud lingis ei kajastu. Katsed ülevaadet saada viivad hämarusse.


Kas on võimalik, et kusagil Eesti ametkondades toimuvad momendil vinged Eesti süsinikdioksiidi vähendavad projektid ja me lihtsalt ei tea nendest? Et ametnikud ja projektid on nii ametis olnud nende projektide läbiviimisega, et pole jõutud ülevaatlikku infot nende teostumisest avalike kohalike omavalitsuste lehtedele veel üles panna?


Lähen näiteks veebilehele „City of Brussels“ (Brüsseli linna koduleht.) https://www.brussels.be/search/site/klimaat Kliima kohta on neil pakkuda kodanikule järgmist pikk rida ettevõtmisi, kus kodanikul või lihtsalt inimesel on võimalik tulla ja reaalselt oma kätega midagi kliima parandamiseks ära teha: Nende lehekülga algab programmiga. „Climate plan“. (Tõlkes „kliimaplaan".)

Brüsseli lehel on kirjas, et see plaan toimib kahes osas. Esimene osa: Brüsseli linn plaanib drastiliselt vähendada oma karbon-jalajälge. Ja teine osa: muutuste läbiviimine, mis tähendab panna linn valmis saabuvateks muutusteks kliima ja energia vallas. (Leian vaatleja ja võrdlejana, et Brüsseli viis linnakodanikku kõnetada on seni võrreldud Tallinna, Kuressaare ja Amsterdami kõrval kõige ausam.) Linna veebileht ei ütle mitte Amsterdami kombel: „võtke, me anname teile rahad, lahendage oma kliimaprobleem. Või Tallinna kombel: „Kusagil Prantsusmaal on veinitootjatel probleem.“ Raha? Mis raha? Seda, kuidas Eesti linnad ja omavalitsused kliimamuutustele vastu astuvad saadud rahaliste toetuste abiga, saab vaadata veebilehelt: https://climate-adapt.eea.europa.eu ja projektist Euroclima http://www.euroclima.org/en/

Euroopa liit on jaganud regionaalvõimudele välja probleemi lahendamiseks ka Eestile märkimisväärsed summad. Mis neist saanud on? Teadaolevalt pole Eesti linnad isegi Euroopa Liidu linnade kliimamuutusteprojekte kordineeriva raamorganisatsiooni Eurocities liige olnud, viimased 5 aastat. Ilma, et see kedagi häirinud oleks. Ka kaastategemisest ühingutes ACR+, CEMR, Municipal Waste Europe ja nende toel algatatud projektidest on vähe kuulda olnud. Kas töövõite ei kajastata tagasihoidlikkusest või on alust arvata, et raamorganisatsioonide kordineeritavate projektide läbiviimissummad Eestisse üleüldse ei jõuagi? Just selle loo avaldamise päeval saabus teade, et Eurocities on kinnitanud Eestist Tallinna liikmesuse ja Eurocities on teatanud, et Eesti osalusest on lõpuks kinnitatud. Osalejaks üks linn, Tallinn ja nende organisatsioonis annab Eesti tegevusest nende koostöövõrgustikes meediale infot Alex Godson alex.godson@eurocities.eu

Alternatiiviks lähenemine Kuressaare kombel: „me osaleme küll projektides kui keegi midagi korraldab aga ise initsiatiivi ei võta. Brüsseli sõnastus on pigem: linna kohuseks on valmistuda muutusteks. Linna pakutud sõnum on: muutused tulevad paratamatusena ja nende tulekuks tehakse ettevalmistused. Brüssel on ka võrrelduist ainus linn, mis on üles seadnud konkreetsed parameetrid, mida nad tehtavais muudatustes soovivad saavutada: Kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamist 40%, suurendada taastuvenergia kasutust 27%, parandada energiasäästlikkust 27%. (Ja programmi illustreerimiseks on neil pildil intelligentse välimuisega härra, kellel käes nutitelefon mõõdikutega ja seljataga tuulik ja päikesepaneel, mitte saeveski.)


Järgmine Brüsseli linnavalitsuse veebilehelink raporteerib, et Brüssel võtab väga tõsiselt kliima teemat ja kaasab kohaliku ettevõtluse appi, et tulevikus hakataks Brüsseli lastehooldusasutuses kasutama looduslikest materjalidest valmistatud, kohaliku toodanguna, eelistatult käsitööna valmistatud mänguasju. (Programmi nimeks „Sustainable and responsible toys.“) Järgmine link teatab, et alates 2013 on Brüsseli linn igaastaselt korraldanud linnakodanikele võimaluse linnas puid istutada. Programmi nimeks „Urban forest.“

Järgmine nende pakutav projekt on „Smart waste bin“ ehk „tark prügikast.“ Ehk leht teatab, et selle meetmega surub prügikasti paigaldatud päikeseenergial töötav patarei prügikasti visatud jäätmed nii kokku, et kasti mahub 80 liitri pakendite asemel 480 liitrit ja linn säästab raha avalikes kohtades seisvate prügikastide tühjendamise prügiäraveo pealt. Leht ei ütle, kas sama robot sorteerib need jäätmed peale pressimist ära ka või kuidas see vastkehtestatud pakendite taaskasutusse suunamisplaaniga kooskõlastatud on. 

Samuti raporteeritakse viimastel aastatel valminud null-energia majade valmimiseks. Samuti on kodanikud ja ettevõtted kaasatud projekti „Green roofs hold rainwater“ ehk rohelised katused hoiavad vihmavett. Selgitav tekst ütleb, et rohekatused aitab linnal efektiivsemalt oma hoonete eest hoolitseda.

Samuti on käivitatud aktiivne linnakodanike kaasamise programm. Brüsseli linna kodanikele ja ettevõtjatele suunatud kliimaprogrammi voldikut kahjuks hollandi või inglise keels ei leia. Aga prantsuse keelsest võib näha, et programmi raames hakatakse Brüsselis kasvatama ka linnaaianduse egiidi all mustikaid. Aga mitte neid, mis Eestis männikute ja karusambliku vahel magusaid marju annab vaid selliseid suuri ja vatiseid, mis pildil head välja näevad. https://www.brussels.be/sites/default/files/bxl/Plan_Climat_Ville_de_Bruxelles.pdf
Programmi kodanikukaasamiseks on valminud koduleht, kust võib juba näha vastavasisulist multifilmi. http://climat.bruxelles.be/en


Hetkel kasutusel olevate mõõdikute alusel on võimalik umbkaudu näha, mis on Eesti positsioon kliimamuutuste peatamisega tegelemises, võrdluses teiste maailma riikidega. Seda on mõõdetud CCPI-ga. (Change Performance Indeksiga. https://www.climate-change-performance-index.org. ) CCPI 2018 aastal riigist kogutud andmete alusel on Eesti oma aktiivse säästliku metsamajandusega üks äraütlemata roheline riik, keda lausa võiks teistele eeskujuks seada.

Sama kehtib ka teiste kõrge lageraiemääraga metsarikaste riikide kohta. Samas on eduloole juba esitatud vastulaused: just need riigid, mis metsa säästevenergiana aktiivselt ekspluateerivad on vähem teinud, et välja astuda fossiilkütuse tarbimisrõngast. 14 detsember 2017 ilmub ajalehes „The Guardian“ Euroopa riikide teadurite ühiskiri, mis probleemile tähelepanu juhib ja konstanteerib, et kui selles tempos lageraied jätkuvad, aitab see otseselt kaasa maakera igijää sulamisele ja on veetaseme tõusu põhjuseks. https://www.theguardian.com/environment/2017/dec/14/eu-must-not-burn-the-worlds-forests-for-renewable-energy Samuti on vahe tarbijateadlikkuses.


Võrdluseks Eestiga pindalalt sama suur Holland, kellel ei ole metsa ja kes seetõttu metsa ka taastuvenergia pähe ei kasuta, seisab kõigis Euroopa säästlikkusedetabelites kõige taga. Samas on sealsed omavalitsused ja kohalik seadusloome kogu kohaliku väärtuspõhise ühiskonna nii ümber konstrueerinud, et kliimal oleks inimtegevuses võimalikult keskne roll. Näiteks ei investeeri kohalikud pensionifondid enam fossiilkütustega tegelevatesse ettevõtetesse. Ja käibele on tulnud terminid „fossiilne pension“ ja „roheline pension“.https://www.hetkanwel.net/2018/03/14/maak-het-verschil-met-een-duurzaam-en-groen-pensioen/ või on sealsed eraettevõtted vajalikuks pidanud panustada tuuleparkide rajamisse ja linnades on algatatud kogukondlikud komposti kogumise paigad, et saada kohalikku bioenergiat. 2017 pani riik riiklikest vahenditest välja 100 miljon eurot toetusrahasid, et ehitussektori üleminekut nul-meeter-ehitiste peale kiirendada. http://nulopdemeter.eu/e-100-miljoen-subsidie-beschikbaar-voor-energiebesparing/ Töömetoodikate ja seadusandlusega on võimalik tutvuda: www.lente-akkoord.nl



Eesti edukas positsioneerumine maailma roheliseimate ja taastuvenergia kasutuses esirinnas maade hulgas on ehk põhjuseks, miks valdade ja linnade kodulehtedel kliima teema kajastamist või ennetavate meetmete kasutuselevõttu vajalikuks ei ole peetud. On ju siinkandis keeruline probleem nagu iseenesest lahenenud. Ehk on positiivsed statistilised näitajad ka selle põhjuseks, et kodanikele mingeid eri vahendeid kliimamuutustele vastu astumiseks ei ole pakutud. Ilmselt on eeldatud, et ametnikel on summadega midagi arukamat teha. Näiteks muru pügada. Sarnane enesekindlus kajastub ka rannikualade halduses.

Näiteks on RMK lageraied toimumas Lääne-Harjumaal 3-5 kilomeetri rannajoonest Klooga-Ranna-Klooga-Kersalu regioonis. Kuna riigi üldnäitajad kliimamuutustele vastuastumises head, pole rannaaladele lisakindlustust või loodusalade kaitset vajalikuks peetud. Tsiteerides RMK rannikuäärse männiku lageraie infotundi: „5 aastaga kasvab mets peale lageraiet taastub ja siis me hooldame seda uuesti.“ Võrdluseks, Hollandis on alates 2017 kõrgendatud rangusega meetmed kasutusele võtta, et kindlustada kõigi kallaste looduskaitse. https://www.natuurmonumenten.nl/pers/betere-bescherming-van-nederlandse-kust Hollandi Keskkonna ja Infrastruktuuri minister Schultz van Haegen ja maakondade esindajad sõlmisid lepingu, et kogu rannajoon kaitse alla võetaks. Projekti toetuseks koguti 105 000 algkirja ja kokku osales Ranna-ala kaitseleppes (tõlkes „Kustpakt“) 56 kohalikku ühingut ja organisatsiooni. Sealhulgas on keelatud ranna-ala puude raiumine. http://www.dna.sr/media/100559/15_435_initiatief_voorstel_wet_Beschermd_Kustgebied.

Kuna jätkuvalt kliimadiskussioonis korduma jäänud võlusõnaks on süsinikdioksiidimaks (carbon-tax) siis tundub kuidagi loomulik, et varem või hiljem kehtestatakse ülemaailmne maks ära ja maailma inimesed korrigeerivad vastavalt ümber oma tarbimisharjumused. Kasutavad vähem eelsoojendatud vett, võtavad lühikesi dushe, sõidavad vähem lennukiga ja tarbivad vähem eksporttooteid. Ei vaja plastmassi sest kasutusse tulnud taimse baasainega bioplastik võtab pakenditoostuse üle ja kõik hinnad on sõltuvuses sellest, palju ühe või teise toote valmistamise ja tarbijani transportimises süsinikku atmosfääri paisati.

Väiketootmine muutub kasumlikuks kuna suurtootjate süsinikumaksukoormus tõuseb. Ja turism üldisena kuulutatakse keskkonnakahjulikuks. Kuulutatakse välja üks ühtne süsinikumaks, mida suurettevõtted üle kogu maakera, kus nad ka ei tegutseks, maksma hakkavad. Sellele vastavalt reguleerivad nad oma teenuste hinnad. Sellele vastavalt korrigeeriks tavainimene ümber oma tarbimisharjumused ja oleks korras. Minu tervisele mõjuks see hästi sest sõidaksin auto ja lennuki asemel jalgrattaga. Kas nii ka läheb, see on hoopis teine lugu...

Nädal peale selle loo kirjutamist pakub Eesti meedia ühtäkki sellele loole epiloogi.
Nimelt loen toimub 25 juuni 2018 Strasbourgis 2 suuremat kohtumist. Üks sõjateemaline, teine kliima ja ringmajanduse teemaline. Nagu anektoodis. Samal ajal samas kohas. 

Kui kliimateemalise kohtumise kohta Eesti meedias midagi ei ilmu, seda ei peeta vajalikuks kajastada siis sõjateemalisel ilmub pressiteade: "Eesti asub sõjalisse koostöösse Prantsusma pakutud militaarprogrammis." http://epl.delfi.ee/news/eesti/eesti-liitub-prantslaste-kaitsekoostoo-algatusega?id=82743853  (Lisan siin sulgudes ka selle ringmajanduse- kliima-kohtumise, et oleks võimalik lugeda, mida siis ei kajastatud. http://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2018/06/25/circular-economy-council-adopts-conclusions/

Tollest militaarkaitse koostööst veel:Kas Prantsuse märulipolitsei praktikad ja tööeetika jõudmas Eestisse? (On nad nüüd jõud ühendanud, kas tähendab sealne tsiviilarutelude lahendamise tava vägivalla abil liigub siiasuunas? Loodan isiklikult, et mitte. 

Küsin edasi, kas selleks on garantiisid ja kui siis milliseid? Teadaolevalt on Euroopa suurimateks relvatöösturiteks Prantsuse (osaliselt riigikapitalil ehk võrdluseks, Prantsuse Thalse Group on nagu Eesti RMK või midagi...) Wikipedia andmeil on veel on Thales Groupil rahasummasid mainimata (55% kogu maailma relvade müügitulust ja osalus sõjalistes operatsioonides kokku 56-s riigis). Siis on veel lennunduses Prantsuse Safran millel 16.5 miljard eurot müügitulu, Naval Group 2013 seisuga net-müügituluga 104 miljardit eur, veel on seal Airbus Helicopters SAS, EADS Astrium, CEA, Dassault Aviation Groupe, Thales Systèmes Aéroportés, Nexter ja veel 4-10 Euroopa ühistootmistes. Uurides klantspilte tuldpurskavatest imemasinatest, üks kallim kui teine, mitteühtegi ise soetada ei jaksaks, pani andmemaht küll nentima, et on arusaadav, et relvadesse investeeritakse kui see kasumlik on. Ehk kaitse on äri. Kliimakaitse või inimõiguste või elujõulise kliimaseaduse läbiviijate kaitse. 

Sõjapidamine- vajadus või moeasi? Peilides teiste Euroopa riikide meedia arvamuskülgi, ei ole mitte kõik Prantsuse relvamüügikampaaniast ühtviisi vaimustuses. (Äri on äri aga igal äril pole otseseid tagajärgi.) Nimelt tekitab iga relvastatud kokkupõrge ka riigile ja inimestele loetlematu hulga kulusid. Kulu kohustusena võtta hiljem sõjapõgenikke vastu, suurenevad kulud olmes, sotsiaalsektoris, jäätmekäitluses. Kui veel 80ndatel püsis illusioon Kesk-EU-s et ilus klantsrelvastus on ju soetatud selleks, et kaitsta häid halbade eest on sellel muinasjutul vähem kaasaminejaid. Või on rohkem neid kes küll meelsasti veel näeks halvad ja head ära ja, et halvad oma palga saavad aga näevad ka kuidas hilisemate humanitaarkatastroofide lahendamise kulud nende endi rahakotist võetakse vähendab sõjapidamiselusti. 

Nagu kliimaleppes kajastuva CO2- puhulgi, pole ka militaarkaitse puhul kõik kulud  mustvalgel üles loetud ja nähtavad. Ja seetõttu on CO2 väljalaskmine ja sõjapidamine kunstlikult soodsamana näidatud kui ta tegelikult on. 

Mis sellest järeldada võib? Jääks ootama Euroopa liidu debati käiku, mis hetkel aktuaalne: Kas Euroopa Liit peaks suurendama rahastust relvastumisele (loe toetama majanduslikult Prantsuse relvatöösturite kasvu) või minema pehmetesse alternatiividesse (loe politseiriik kombinatsioonis kõikejärgiva sotsiaalteenuste paketiga ja suurendatud hulga 
turvakaamerate paigaldamisele igale ruutmeetrile) või on veel alternatiive ja valikuid või kas need avalikult ka ühiskonnas arutlusele jõuavad või kas kodanikul nendele veel enam õigusi on?

Üks neist võimalikest tulevikuvisioonidest: "võimude lepe kodanikuga: me pakume teile kaitset kliimamuutustega kaasnevate muutuste eest, te tarbige samas tempos edasi, küll kui jamaks läheb meie hoolitseme... mõelda pole vaja... aga vasutasuks soovime kuulekamat ja kontrollile alluvamat kodanikkonda." Kõlab endiselt Orwell? See jällegi ikkagi järgmine lugu sellest, kuidas Hollandis korraldatud on. (Mis on läbiv inspiratsiooniallikas läbi kõigi kirjutiste kombinatsioonis EU arutlusel olevate programmidega stiilis, mida toob tulevik.)


No comments:

Post a Comment