Friday, 25 May 2018

kolumn: miks EU keelab ühekordse plastiku

pildil: Plastic Soup Foundation-i väljastatud kvaliteedivärk nendele kosmeetikatoodetele, mis mikro ja nanoplastikuid ei sisalda.

Miks Euroopa Liit keelab ühekordsed plastesemed


Piirangu käigus keelatakse plastist kõrvatikud, plastnoad-kahvlid-lusikad, kokteilikõrred; kepikesed, mille külge õhupallid käivad ja plastvahust nõudepesukäsnad.

„Euroopa ringmajanduse plastikustrateegia. „ (originaalis: „A European Strategy for Plastics in a Circular Economy") http://events.bvse.de/sites/default/files/events/talks/01_da_silva_lemos_-_plastics_-_plbonnfinal.pdf raames on EU Komisjonil käsil ühekordsete plastesemete keelustamine.

Hollandi ja Belgia meedia ootab pikkisilmi ettekirjutuste väljastamist. Kas ka Eesti? 

Selle ettekirjustuste esitlemistähtajaks on pakutud päevi 23st maist sama kuu lõpuni. Täpsem esitlustähtaeg ei ole avalikustatud. Direktiivivisand sattus Belgia ajalehe „De Standaard“ kätte, kes kokkuvõtet sellest on ka edasi levitanud. http://www.standaard.be/cnt/dmf20180507_03502418 
Europadecentraal lehel: 
https://europadecentraal.nl/europese-commissie-wil-plastic-verpakkingen-2030-recyclebaar/
Europa Nu- lehel: https://www.europa-nu.nl/id/vkl2latl83yv/nieuws/brussel_ontvouwt_strategie_tegen_plastic?ctx=vg9pjk198axu&s0e=vhdubxdwqrzw
ja 
https://www.europa-nu.nl/id/vko7cvpyfdyt/nieuws/europese_commissie_nieuwe_richtlijnen?ctx=vh6ukzb3nnt0


Loetelus on veel kalavõrgud, krõpsupakid, tuubid, õhupallid, kõrvavatid ja palju muud. Miks väärib ühekordne plastik eraldi seadusloomet, saab ehk selgust vaadates keskkonnauuringute pakutud statistikat. Ühingu Plastic Soup Foundation andmeil on kogu maailma plastmassitoodangust 40% ühekordne, ehk mille kasutusiga on 20 minuti ringis. Ja aastaks 2050 on vees rohkem plastikut kui kalu.

Interneti vahendusel on võimalik sündmuste käiku jälgida ja võib veenduda, et hetkel käib ettekirjutuste kooskõlastamine asjaosalistega. Direktiivi sisuks on rida meetmeid, et drastiliselt vähendada ühekordse plastiku kasutust, plastiku sattumist vette, keskkonda. Enne direktiivi jõustumist on toimunud Euroopa Komisjoni kohtumisi pakenditootjatega. 

Pakenditöösturid kogunesid 17 mai 2018 Brüsselis. Ürituse korraldajaks ühingu Polymer Comply Europe ja EuMBC (the European Masterbatchers and Compunders association). Osales ka Paolo Sandri, DG ENVI, (Euroopa Komisjoni Keskkonna regulatsioonide osakonna juht).,

Marc Cornu, EuMBC President ütles www.eppm.com-ile hiljem antud intervjuus, et kohtumine oli edukas. Üritust sponsoreeris BSEF, (Rahvusvaheline bromiini populariseerimiskeskus). Viide konkreetsele artiklile nende pakenditootjate kohtumise kohta. https://www.eppm.com/industry-news/eumbc-says-2018-conference-was-a-full-success/

30 mail 2018 toimub suur, üleeuroopaline linnade kogunemine. „WG Waste Members“ programmi liikmetele. https://www.eppm.com/industry-news/eumbc-says-2018-conference-was-a-full-success/

Või näiteks avalikud arutelud Euroopa Komisjoni projektis „Futurism“. Programmis: „Implementing the Digitising European Industry actions“.
https://ec.europa.eu/futurium/en/content/about-0


Vastuvõetav ettekirjustustepakkett on osa programmist, millega Euroopa Liidu kõik liikmesriigid lähevad aastaks 2030 üle säästlikku toorainekasutuspõhimõtet järgivale ringmajandusele (circular economy). Mis on Eesti roll projektis? Suur. Nimelt võetakse ettekirjutused vastu nüüd kus Eesti on Euroopa Liidu nõukogu eesistujamaa. Roteeruvas eesistujariikide kolmikus korraldatakse tegevusi koos Bulgaaria ja Austriaga.

Kas inimesed ja ettevõtjad on ringmajanduseks valmis? Kõnealuse piirangu käigus keelatakse plastist kõrvatikud, plastnoad-kahvlid-lusikad, kokteilikõrred; kepikesed, mille külge õhupallid käivad ja plastvahust nõudepesukäsnad. Ja loetelu jätkub. Millega ma sööma hakkan kui neid enam pole? Kas Klooga pood müüb mulle taimsed noad-kahvlid mu taimse shaslõki jaoks?

Kui suur roll on direktiivi valmimisel keskkonnaaktivistidel? Kesk-Euroopa juubeldab ja rahvas on valmis. Turule on tulnud esimesed söödavad ühekordsed lauanõud, eksisteerivad juba mõnedki plastikuvabad kogukonnad. Plastikesemetele saab asendused tellida Bio Futura www.biofutura.com või Avani Eco veebilehelt. (Nimelt pakutakse eelmiste ühekordsete tarvikuteda identselt väljanägevaid tooteid ,ainsa erinevusega, et toodetud on nad mitte naftast vaid bambuselehtedest, suhkruroost, tärklisest ja muust taimsest.)

Valmis on ka kohalik tööstus. Horizon 2020 käigus on jagatud nii väike- kui suurettevõtjatele spetsiaalseid toetusi, et nafta baasil plastmass kiirkorras taimse plastikuga asendada. Samuti leiavad toetamist mikroplastiku veest välja püüdmiseks loodud lahendused. Igal Eesti linnavalitsusel ja vallal on olnud võimalus kasutada EU Leader rahastusskeemi, et rajada kohalik funktsioneeriv pakendite kogumis- ja taaskasutussüsteem või isegi oma öko taimse plastiku tootmistsehh, et paikkonnale lisaraha teenida. Koostööpartnereid ja oskusteavet selleks on maailmas piisavalt ja koostöö jaoks rahalised toetused saada. 

Näiteks toetab projekti täiel rinnal ka Klaus Scwab, neljanda tööstusrevolutsiooni eestseisja World Economic Forum-ist. Viide K. Schwab vastavasisulisele programmile: https://www.weforum.org/projects/circular-economy Ma olen aru saanud nii, et kui EU pöördub Aasia poole, suhtleb ta muuhulgas selle härraga.

Ka Eesti on osalenud vastava EL leppe sõlmimisel, kus aastaks 2050 lubatakse 100% pakendite käitlust. Kuidas see saavutatakse Eesti metsarohkel alal? Jutt on nendest regioonidest, mis ühingu Eesti Metsa Abiks kogutud andmeil ei olegi nii metsarohked. Ja regioonid, kuhu on suunatud miljonid, et tagada kiirem internetiühendus. Viide: https://www.postimees.ee/4290327/valitsus-plaanib-kiire-interneti-maapiirkondadesse-viimiseks-riigihanget Kas ringmajandusele üleminek ilma toimiva prügikäitlussüsteemita on võimalik?

Jälgides, kuidas toimus Euroopa Liidus tööjõuvoolavus võib eeldada, et sama kanalit kasutatakse ka uue plastikukeelu jõustudes. Aga siis vastupidises suunas. Kui Kesk-Euroopa teadlik tarbija enam plastmassi ei soovi, sest tal olemas paremad, öko-mad alternatiivid, tuuakse see Ida-Euroopasse. Sealhulgas Eestisse. Läheks vaja kohalikke seaduseid, mis säärase keskkonnakahjustuse eest kaitseks.

Või on lahenduseks soojuselektrijaama jaoks minev prügipõletus? Kui paljud riigid tõstavad kilbile kulutusi ja pingutusi, mis nad on teinud, et riik enam endises tempos jäätmeid ei tekitaks, siis Eesti puhul tuuakse välja, et on loodud suurepärased võimalused prügipõletamiseks. Euractivi artiklis nenditakse, et „Jäätmekäitluse rahastustoetused teevad kunstlikult soodsamaks prügi põletamise, mitte selle taaskasutusse suunamise“. 

Samas märgitakse, et Eesti on Euroopa top kolme parimalt lahendatud prügikäitlusega riikide seas ning et siin on pigem probleemiks jäätme puudus kui jäätmete üleküllus. Tsiteerin: „Euroopa Keskkonna Agentuur kinnitab oma 2017. raportis, et Rootsi, Taani ja Eesti on riigid, kus prügipõletuseks on loodud isegi enam võimalusi kui leidub prügi-jäätmeid põletamiseks. Võib rääkida lausa prügi puudusest ja põletada võiks enamgi.

Ehk kokkuvõtlikult, kui Euroopa Liit keelaks ka kogu nafta baasil toodetud plastmassi, võiks selle rahus siia tuua ja probleemi lahendamiseks oleks võimsust küll.

Suurtöösturid nagu Avantinum, Toyobo, Synvina ja Coribon on naftalt taimse plastmassi peale üleminekuks investeerinud miljoneid ja eranditult kõik suurkorporatsioonid (sealhulgas Coca Cola, KFC, Adidas, Lego) viimasel kümnendil välja andnud pressiteksti, milles lubavad oma toodanguga taimse tooraine peale üle minna aastaks 2030. Ka Eesti on osalenud Pariisi Kliimaleppe sõlmimisel, riigid on lubanud, et teevad kõik endast oleneva, et võidelda planeet Maa kliimamuutuse vastu.


Mis on riiklikud prioriteedid ringmajandusest lähtuvalt, Eesti jaoks? Pressimaterjalidest kajastub, et Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja Eesti on soovinud, et kiiremas korras loodaks tingimused Eesti ja Euroopa 5G mobiilileviks. Selle realiseerimistähtajaks soovitakse aastat 2020. Samas teadaolevalt selleks ajaks taimse plastmassi rakendamine tehnika tootmiseks võimalik ei oleks, sest taimse plasti masstootmist lubatakse alles 2023. aastaks ja seda ka ainult pudelitele ja tekstiilile. Milleks kiirustada saatejaamade ehitusega, kui on teada, et ringmajanduse ökoplastikuga kümnendik hiljem pealetulev standardivahetus sunnib soetatu jälle ära ümber vahetama.

Tsiteerin EL Komisjoni liikme Jean Claude Junckeri Hollandi EL infolehele antud intervjuud. Junckeri ütluste kohaselt olevat 5G väga vajalik, kuna säästab iga-aastaselt 146 miljard eurot ja loob ELi 2,4 miljon uut töökohta. https://www.europa-nu.nl/id/vkfilax0w9w3/nieuws/digitale_wonderstaat_estland_eu?ctx=vhtsff47kkv4&printmo=1&tab=0&start_tab0=960 ? Põhjendamata, kuidas aitaks uudne tehnoloogia kaasa keskkonnaprobleemi lahendamisele, mis on minu arvates põletavam kui töökohtade arv.          

E-jäätmetest jõuab taaskasutusse vaid 35% ja sealhulgas lähevad raisku maavarad, mis ei taastu. Samas selle probleemi puhul ühegi riigi peale otseselt näpuga ei näidata. Kuidas saab mobiiltarvikute kasutamist või tehnoloogilist revolutsiooni kiirendada ilma, et lahendaks plastiku ja E-jäätmete sorteerimis ja käitlusprobleem?

Eesti kohta ilmuvad Kesk-ELi meedias reeglina vaid ülistavad artiklid. Väikese riigi kallal ei norita ja pigem patsutatakse sõbralikult õlale. Kõige tihemini leiab komplimendina mainimist Eesti pädevus E-asjaajamise vallas. On lausa käibele võetud termin: „ E-Walhalla, Eesti“. Samas ei ole ei eesistujamaas Bulgaarias või Eestis E-jäätmete käitlus efektiivselt organiseeritud.
http://hansaguides.ee/nl/alexander-de-croo-estland/

Teiste liikmesriikide poolt seda aga ei kritiseerita. Muutusi ei nõuta. Samuti ei ole kohalikel Läänemere keskkonnaaktivistidel nii palju veenvaid tõendeid kohaliku olukorra tõsidusest kui nende kolleegidel Greenpeace`s, Plastic Soup Foundationis või Beat the microplasticus. Plastmassi kahjulikkuse selgitamine on alates 2016 lülitatud ka Hollandi algkoolide kooliprogrammi.  https://www.plasticsoupfoundation.org/en/psf-in-action/educatie/


Näiteks saab iga algkool ühingult Plastic Soup Foundations tellida vajalikud õppematerjalid, et teemat lastele selgitada ja see on koolidele tasuta. (See sisaldab õpetlikke näiteid, kuidas ettevaatlik olla pakendite ja plastmassiga ümberkäimisel ja mis on reaalsed ohud, mis mikro ja nanoplastiku tillukesed osakesed elusloodusele põhjustavad.) Neil on see nii korraldatud, et materjalid on valmis trükitud ja iga kool ise tellib endale. Hetkel on sellise programmi saanud juba 3000 algkooli. Kas ei võiks vastavad õppematerjalid olla jagatud Eestis. 

Ehk annaks see lastele uue mõõtme, miks kommipabereid mitte maha visata? Me oleme ju osa probleemist, tähendab oleme ka osa lahendusest? http://zerowaste-klooga.blogspot.com.ee/2018/05/intervjuu-mikroplastiku-vastu-votleva.html Pisut meenutab see põhimõtet: „laseme lastel probleemi lahendada“, millega 90ndatel koolidesse kondoomid ja rasestusvastased vahendid viidi. Toonane projekt tipnes madala iibega kuid seekord võib tähendada, et plastmassi loodusest väljakorjamiseks ei jätku vabatahtlike töökäsi.

Euroopa MSFD (The Marine Strategy Framework Directive) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32008L0056  alusel on kokku lepitud, et aastaks 2020 on mikroplastiku koguseid märkimisväärselt vähendatud ja enam see ranniku ja merekeskonda ei ohusta. Kuigi sama programm möönab, et ligi 80% mikroplastiku kogusaastest on ikkagi maismaal põhjustatud.
http://ec.europa.eu/environment/marine/good-environmental-status/descriptor-10/index_en.htm

Olen mõelnud, kas Euroopa riikidevahelistes suhetes kehtib teatav „suur vend- väike vend“ fenomen? Vaadake kasvõi rolliootusi: 

Ida-Eurooplastelt eeldatakse keskkonnasäästlikuse nimetuse all ontlikku reeglite jälgimist ja suuri imagoloogilisi kulutusi. (Loe: selle tegemist, mida suur ja kogenum Kesk-EL ütleb). Aina uue võimsama telefoni ostmist või niisama kuulekalt rohujuurelt muru niitmist ning olmeprügi kriitikavabalt ühte konteinerisse toppimist. 


Samal ajal kui Kesk-Euroopas aetakse või pill lõhki, et iga iga kodanik saaks elamise kõrval oma värske juurvilja kasvatatud ja oleks koht kus kompost panna peale sööki. Elatakse ülepakutult ökolt isegi ja sellest on saanud kullaauk, sest uute toodete ja teenuste leiutamine pakub võimaluse selle pealt teenida. Näiteks Näiteks ühingud Closing the Loop http://www.closingtheloop.eu ja Umicore  http://www.umicore.com on uhked, et pistavad rinda kogu maailma elektroonika jäätmete lahendamisega. 


99% mobiilidest suudavad nad ümber töödelda. Ekspertide hinnangul sisaldab üks mobiil 32 sendi eest kulda, 5 sendi eest hõbedat ja 10 sendi eest pallaadiumi. 1 tonni mobiiltelefonidest võetakse harilikult välja 140 kilogrammi vaske, 3, 14 kilogrammi hõbedat, 300 grammi kulda, 130 grammi pallaadiumi ja 3 grammi plaatinat. Umicore netokasum 2018 oli mobiile ja E-jäätmeid kaevandades 267 miljonit eurot.



Mõned mõtted EL plastmassikeelu tagamaadest.
Euroopa  suurtööstus ei ole veel taimsest plastist tootmise peale üleminekuks täielikult valmis. PEFi, mis on hulka säästvam kui paraegu selle mikroplastikukriisi põhjustanud PET-plastik alles tehase avamise faasis. Tootja Avantinum, Antwerpenis vabrikut omav 12,5 miljoni eurose aastakäibega keemiafirma, on lubanud suuremahulise tootmise algust aastaks 2023-2024. Lisaks on Euroopa Liidu suureks eesmärgiks aastaks 2050 üle minna täielikult ringmajandusele. Selleks aastaks peaks igas riigis pakendikäitlus-kogumine-töötlemine tipp-topp toimima.



Seni suunasid nii EL kui USA kogutud plastmassi Hiinasse, kuid Hiina tegi kannapöörde ja teatas juulis 2017 ootamatult, et katkestab kasutatud plastiku vastuvõtu. Hiina välisminister põhjendas sammu „riikliku väärikusega“, plastmassi vastuvõtukeelu jõustas Hiina 1. jaanuarist 2018, mis ei jätnud Euroopale ja USAle eriti palju aega alternatiivide leidmiseks. Kuna kogutud plastmassi ära saata ei saanud, eraldati selle ladustamiseks meedia teatel isegi vabu parkimisplatse. (VPRO dokumentaalilm "Hiina maailmakord" https://www.npo.nl/vpro-tegenlicht/21-02-2016/VPWON_1246106)

Võitlus plastmassiga on kestnud rohujuuretasandil juba aastakümneid. Kõige aktiivsemad aktivistid on Hollandis. Pindalalt Eesti suuruse, 16 miljoni elanikuga Hollandi riigi territooriumist ligi 16% või enam moodustub nimelt siseveekogudest, kus plastik igapäevaselt ulbib. Sellele on antud hellitavalt nimetus: „hulkur-rämps“, (hollandi keeles „zwerfafval“). https://nl.wikipedia.org/wiki/Zwerfafval

Rämpsupildis on esindatud kõik suuremad firmamärgid ja tootjanimed. See pole veel kõik. Tänavatel on tuulekoridorid. On võimatu rääkida kohustusest panna prügi prügikasti kohas, kus statsionaarselt puhuv tugev tuul kombinatsioonis pideva vihmaga selle pea garanteeritult ikkagi kaasa viib. Periooditi lahendas riik probleemi korraldades „sundprahikorjamisi“. Rämpsu spetsiifika, esinemissageduse, kaardistamisega tegelevad kunstnikud ja uurijad. 
http://zwerfinator.nl

Kohalike omavalitsuste pakutud lahenduseks oli, töötud, puuetega inimesed saadeti kohustuslikke tööpäevakuid tegema, kus nad sotsiaalkindlustuse saamiseks käisid regiooniti prügi korjamas. Programmi nimeks oli „Participatiemaatchappij“, tõlkes osalusühiskond. Prügi korjasid ka need, kellel liiga palju parkimistrahve või kes purjus peaga piletikontrolöri solvanud. Prügikorjamisest sai ühtäkki universaalne distsiplineerimisvorm. Programm tõi tänavatele kummaliseid misantseene ees kõndivatest lastest loopimas maha kommipabereid ja nende järel lonkivast pensionieelikute kambast, kes näpitspulkade abil samu kommipabereid kuulekalt kottidesse noppisid, ise kella vaadates, millal tööaeg läbi saab. Programm sai palju kriitikat ja ei lahendanud probleemi täielikult.

Plastmassivastases sõjas on mitu tiiba, meenutagem Greenpeace`i projekte, loomakaitsealast seadusloomet või rohelise energia projekte.

Samuti kohalike advokaatide võimekust. Näiteks Urgenda ja Roger Cox kohtuistung. Limburgi advokaat R. Cox (s. 1967) kogus 900 vabatahtlikku ja koos andsid nad kohtusse Hollandi riigi. Süüdistuse sisuks: riik ei tee piisavalt kõike endast sõltuvat, et maakera kliimasojenemist vältida. Projekti veebileht: www.klimaatzaak.eu (Sündmusest on valminud ka dok. film. Tegu on hetkel seni vist Kesk-EU ühe enimtsiteeritud keskkonnapäästmisaktsiooniga. http://www.uitzendinggemist.net/aflevering/329867/Vpro_Tegenlicht.html

1997 on Holland nimelt, nagu ka Eesti, algkirjastanud Kyoto protokolli (https://www.envir.ee/et/kyoto-protokoll), millest lähtuvalt peab CO2 vähendamine toimuma aastaks 2020 25% ulatuses (1990 aasta tasemega võrreldes). Kohtuasi algas 2013. 2015 tuli positiivne otsus. Momendil tegeleb härra Cox sellega, et nõustab teiste riikide mtü-sid kohalike kliimalepete ülevaatamiseks ja on kohtusse andnud suure maagaasitöösturi Shelli süüdistusega, et too teadis juba 80ndatel kliimamuutustest ja selle võimalikest tagajärgedest. Samuti süüdistatakse töösturit maakerale otsese kahju tekitamises oma toodetega. Viitega Pariisi Kliimaleppele. (Jõustunud 12 detsember 2015. ) https://www.nrc.nl/nieuws/2018/04/04/de-vraag-is-wil-shell-zich-houden-aan-parijs-het-antwoord-is-nee-a1598080

Hollandi ettevõtted on näiteks ka drastiliselt piiranud maagaasi kasutuse ja investeerinud alternatiividesse. Märkimisväärne, et mitte alati ei ole see toimunud EU rahade eest vaid vastupidi, toetuste võtmist on välditud. Näiteks rajab NYON Põhjamerele hetkel esimest tuuleparki, mille kohta üteldakse uhkusega, et see on eurorahavaba. Meedia andmeil on isegi enamad initsiaatorid teatanud huvist Põhjamere tuuleparke oma taskust maksta. Ehitusluba antud ka Nuoni tütarettevõttele Chinook. Ja reas veel Norra Statoil, Saksa Innogy ja konsortsiumid nagu Van Oord ja Eneco. Nuoni emafirma, Sveitsi Vattenfall-il on juba tuulepargid Sveitsis Taanis, Saksamaal ja Inglismaal.
https://www.rtlnieuws.nl/tags/onderwerpen/natuur-milieu/energie/groene-energie


Meenutagem, et tegu on regiooniga, kus 60ndatel rõkkas „flower-power“ ja otsustati maailm muuta ilusaks kohaks, kus inimene elab harmoonias loodusega. Tegu on juba mitmenda põlvkonna unistusega.

Kui teil on antud kirjutise suhtes kriitikat, parandusi, viiteid, ideid, võite neid ka jagada: graaf.loojut.selts@gmail.com








No comments:

Post a Comment